Eesti Noorteühenduste Liidu blogi

Julge unistada!

Youth 4 democracy – 1. õppereis Leedus

Posted by enlblogi &emdash; 29. nov 2011

Vilniuses maandudes ootas meid lennujaamas Ignas, kes oli meile giidiks hotelli. See tähendab siis, et oli vaja taksot oodata, peale istuda ja City Gate hotellini jõudes maha astuda. Esimene päev midagi erilist ei olnudki. Meie ülesanne oli kiirelt oma asjad tuppa visata ning seejärel söögilauda jõuda, enne kui toit ära korjatakse. Esimene õhtu meid väga tiheda programmiga ei vaevatud ja rõhk oli nimede õppimisel. Kohustuslik ring „kes oled, kust tuled, mis organisatsioon“ sai läbitud esimest korda ja etteruttavalt öeldes pea igas kohas, mida me külastasime, uuesti. Veel tuli ajapiirangu sees võimalikult paljude inimestega üles otsida sarnased asjad, mis ei tohtinud aga enam järgmiste inimestega korduda. Tublimad said vist kokku 17-19 ringis ühiseid asju alates sümpaatiast rottide vastu, lemmikvärvid ja lõpetades operatsioonil käimisega. Päris paljud õpivad ka poliitikat, mis projekti arvestades muidugi üllatuseks pole. Natuke rääkisid leedukad ka oma kultuurist – palju neil ikka kuulsaid kurjategijaid oli ning kes Alcatrazi trellide taha pisteti.

 

Teine päev algas juba kordades töisemalt. Hommikusöögi järgselt ootas ees jalutuskäik LIJOTi kontorisse. LIJOT on Leedu noorteühenduste katuseorgansatsioon, mis vastutab ka selle projekti ellutoomise eest ning oli meie võõrustaja. LIJOTi kontoris tekkis ka poliitiline arutelu. Nii euro, majanduse kui ka üldiselt Euroopa Liidu olukorra üle. LIJOTist edasi ootas meid „lühike“ jalutuskäik parlamenti. Leedukatel on jalutatava maa ning ajaarvestamisega pisut kehvasti. Kui nad ütlesid „natuke“, tähendas see kindlasti kolmveerand tundi kõndimist. Parlamendihoone on muidugi teistsugune, me ei uskunud et sellise suvalise välimusega kontorihoone võiks olla riigi üks tähtsamaid maju aga kui sisse saime ning turvaväravaid ja masinat nägime, siis tuli välja, et on küll. Parlament on muide kokku ehitatud kolmest eri hoonest, uus istungisaal avati alles 2007. aastal ning kõik see on ühendatud koridoritega. Suur võimalus eksimiseks. Väikeses koosolekusaalis oli meil võimalus kuulata Leedu ilusaima parlamendiliikme kõnet: Paulius Saudargas kristlike demokraatide parteist. Paulius on noorte ja spordi komisjoni liige nii et iseenesestmõistetavalt olid enamik küsimusi sellest valdkonnast. Uuriti ka hariduse võimaluste ning tööpuuduse temaatikat.

Lõunat viidi meid sööma traditsiooniliste Leedu toitudega söögikohta, kus oli muuseas maailma tugevaimale mehele eraldi tool lausa olemas. Supp oli täitsa söödav, kuigi liha võinuks ka sees olla aga pearoog jäi päris mitmete poolt puutumatult taldrikule. Tegu oli nimelt kartulipudruga, mille sees oli liha ja siis seda kõike oli omakorda keeratud. Maitse poolest oli liha üpris hea aga kartulipuder olnuks nagu kummist tehtud… Greta muretses küll, kas kõik need, kellel rahvustoit alla ei läinud ka oma kõhu täis said aga ega keegi väga ei kurtnud küll. Pärastlõunal oli taas „natuke“ kõndimist ja lõpetasime ühe kulunud välimusega maja ees, mis varasemalt oli olnud ühiskorterite maja vaestele inimestele (kui õigesti aru saime) aga nüüd on valitsus seda osadena rendile andnud. Esimese korruse kolmes toakeses paiken Youth Incubator. Idee on siis selles, et noorteorganisatsioonidel, kellel pole oma ruume, oleks siiski võimalik kuskil koosolekuid pidada, presentatsioone teha ja oma tööd korraldada. Seega ongi Vilniuse noortel võimalik endale sinna aega kinni panna, sest Youth Incubatori poolt on nii prožektor, arvuti kui ka muud tööks vajalikud asjad. Nende edasine plaan on oma praegused ruumid ära remontida ning muidugi edasi areneda. Reedeõhtune kultuuriõhtu kuulus lätlastele, kes tutvustasid jällegi oma riiki, õpetasid meile natuke läti keelt ja õpetasid tantsima… kaerajaani! Eestlastele kaerajaani. Natuke naljakas oli küll, et nemad seda oma rahvustantsuks peavad ja meie ka ning samas on need peaaegu üks-ühele samad.

Laupäev oli neil harjumuspärasest erinevalt tööpäev. Muidugi ei pea nad iga laupäev tööl käima aga mingi pühaga seotud, tegid nad seda kaotsiläinud tööpäeva nüüd järgi. Meile see sobis, sest muidu olnuks võib-olla Leedu Töö- ja Sotsiaalministeerium suletud olnud aga just sinna me oma sammud seadsime. Oma tarkusi ja kogemusi jagasid meile SandraJančauskaitė-Aragroug, spetsialist informatsiooni analüüsi ja rahvusvaheliste suhete osakonnast,  ja Justina Alsytė, laste ja noorte osakonna vanemspetsilist, kes rääkisid leedu noortepoliitika mudelist ja noorteosakonna tööst.

 

Lõunat oli meil võimalus jällegi oma hotellis süüa ja siis tutvustati meile Leedu noortepoliitika üldist süsteemi. Õhtu sisustamine oli seekord meie käes. Rääkisime natuke eestlastest, uurisime kas nad teavad kuidas „tere“ ja „head aega“ öelda, loetlesime ette tunnusmärke, mille teadmisel tead, et oled tõeline eestlane ja tegime muidugi traditsioonilisi hääldusmänge: „hauaöö õudusunenägu“ ja „töö öö öö ööbik“. Et mitte koguaeg paigal istuda näitasime neile 2007. aasta tantsupeo lõputantsu Oige ja Vasemba ning panime muidugi ka nad ise seda tantsima. Üldises mõttes tuli täitsa hästi välja, aga probleemid tekkisid kätlemise osaga, kus korralik poiss-tüdruk-poiss-tüdruk ring koheselt sassi läks.

Pühapäeval ei hakanud me hotellist välja minemagi ja Leedu töögrupi noored näidata, kuidas nemad on ennast ette valmistanud: ees ootasid erinevate Leedu noorteorganisatsioonide Powerpointi presentatsioonid. Suurimaks NGO (non-govermental organisation) on Leedus skaudid, kus on ligi 4000 liiget ja millest ~60% on tüdrukud. Lisaks olid leedukad liikmed ka etnoklubis, mis korraldab üritusi noortele ning toetab vabatahtlikkust, värvides näiteks linna mänguvälju, et need lõbusamad oleksid. Leedu liberaalsed noored(LLJ) tunneb ära aga sellest, et plaksutamise asemel taotakse lauda või midagi muud sellist. Omades enam kui 1700 liiget ja 13 haru eri linnades, on LLJ noortepoliitikas küllaltki tegev. Õpilasesindusi ühendab LMS ning selle eesmärk on esindada liikmeid ja kaitsta nende õigusi ning huve. Kohale olid kutsutud ka külalisesinejad Guoda Lomanaite, kes on Euroopa Noorte Foorumi juhatuse liige ning Loreta Senkute, kes oli siis Leedu Noortekogu ehk LIJOTi president. Mõlemad tutvustasid muidugi oma organisatsioone ja tegevust ning vastasid küsimustele, mida tuli nende jaoks üllatavalt vähe. Õhtul oli ka esimest korda paar tundi vaba aega linna peal kolamiseks, mille sai siis täita suveniiripoodides ning Armani kaupluse kõrval asuvas Rimis käimisega. Rimis saime ka targemaks – nimelt oli seal Baltimaid tutvustav raamat, mille järgi elab Eestis 68% lätlasi. Hea teada, et me Läti provints oleme. Poolakate õhtul sai kuulda eri nalju enda rahvuse kohta, vaadata paari päris vingelt tehtud videot, mis tutvustasid Poola ajalugu ja loomulikult üritada seda imelikku keelt kõneleda. Tegelikult meenutab minu meelest poola keel natuke vene keelt, kui seda ladina tähestikus kirjutada aga muidugi ei tõtanud seda neile ütlema. Tantsuna oli meil võimalus õppida tantsu, mida nemad oma lõpupeol tavaliselt tantsivad. Ja seejärel õhtusöök ning nii palju, kui mina tean, mängiti kella neljani hommikul maffia kaardimängu. Eestlased, kes pidid kõige varem lahkuma, läksid aga magama.

 

Järgmine kohtumine ootab ees detsembri alguses, kui sõidame bussiga Riiga ning vaatame, mida meie lõunanaabrid oma noortepoliitika valdkonnas teevad.

Eesti töörühm:

Triin Roos
Miko Nukka
Ene Sepp
Teele Tõnismann
Reine Hindrekus

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Saage tuttavaks – Edgar Rootalu

Posted by enlblogi &emdash; 19. okt 2011

Tänu tehnikaajastuga kaasnevatele tehnikaprobleemidele jõuab Edgari tutvustus alles nüüd üles. Aga parem hilja kui mitte kunagi!

Olen Edgar Rootalu ning elukogemust on mul 18 aasta võrra. Sündisin ja kogu elu olen seni elanud Tallinnas. ENLi kontorist elan 15-minuti sõidu kaugusel, nii et kui mõni hea idee või ettepanek ootel on, võin kohe tormata.

2010-2011 kevadest kevadeni juhtisin Eesti Õpilasesinduste Liitu olles pool aastat hariduspoliitika juht ning teise poole juhatuse esimees. Sündmused ja arengud vormisid paljuski ka minu mõttemaailma. Jõudsin mõistmisele, milleks on vaja kodanikuühiskonda, mida tähendab missioonitunne ning sellel põhinev vabatahtlik töö. Ühtlasi sain aru, mis on vajalik poliitikakujundamisel ning kuidas Eesti asja ajamine praktikas käib.

Väiksemaid ja suuremaid kogemusi lisandus veelgi ja enamikke neist saab otse või kaudselt üle tuua ENLi tegemistesse. ENLis noortepoliitika juhina saan kaasa aidata sellele, et Eesti noorest kasvaks avara silmaringiga, algatusvõimeline ja meie riigi ning maailma tulevikust hooliv kodanik. Selline areng toimub tihti väljaspool kooli mõnes noorteühenduses tegutsedes. Väljaspool formaalharidust toimuv õppeprotsess vajab süsteemset ja hoolikat juhtimist. Kui saan edendada noorteühingute toimimistingimusi ning –võimalusi, olengi juba õnnelik.

Enda seniseks suureks saavutuseks võin pidada Eesti õpilaste katusorganisatsiooni edukat juhtimist ning arendamist ühe aasta jooksul. Asuda gümnaasiumipingist esindama niivõrd suurt huvigruppi konservatiivses ja küllaltki spetsiifilises hariduspoliitilises diskussioonis oli midagi, mis kindlasti tõstis mind välja enda mugavustsoonist. Hoolimata eelöeldust usun, et suurimad saavutused elus on alles ees.

Aastal 2013 näen, et ENLis ei muutu mitte üks pirru tikk enne kui orgi liikmed pole muutusesse aktiivselt kaasatud.

Ei kvaliteet ega kvantiteet ole oma äärmustes head, sest pikas plaanis ei ole need jätkusuutlikkust. Siin tuleb leida kuldne kesktee, mis ENLis seisneb selles, et kvantiteet viib kvaliteedini. Oluline on jõuda parima ideeni ning selleni jõuame läbi põhjaliku diskussiooni ja paljude arvamuste. Mida rohkem saame arvamusi ja ideid, seda parema seisukohani jõuame. Täpselt nii lihtne ongi.

Minu poole tasub kindlasti pöörduda järgmistes küsimustes:

  • Noorteühingute tegutsemisvabadus ja seadusandlus
  • ENLi ja Eesti noortepoliitika minevik, olevik ja tulevik
  • Kõik hullupööraselt head ideed muutmaks Eesti noorte ja noorteühingute olemist paremaks, koos leiame võimaluse nende ellu viimiseks

Kindlasti ei oska ma kõigile tekkivatele küsimustele momendilt vastata, kuid luban, et annan endast kõik, et see vastus lõpuks leida.

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Saage tuttavaks – Teele Tõnismann

Posted by enlblogi &emdash; 6. okt 2011

Uuenduste rida meie meeskonnas ei peatu. Hiljuti alustasid tööd Teele ja Edgar, noortepoliitika ülalhoidjad. Ka nemad said rea küsimusi, mille vastused allpool (neiud esimesena, nagu kombeks):


1. Teele Tõnismann
2. 22
3. Peatun seal kus minust kasu võib olla. Hetkel tundub Tallinn väljavaateid pakkuv olevat. Nädalavahetuseti vaatan aga välja kodulinn Pärnu aknast.
4. Miks ENL? Tegemist on Eesti suurima ja mõjuvõimsama noorteühenduste katuseorganisatsiooniga. Arvan, et see on kõige õigem koht nende jaoks, kes soovivad panustada maksimaalselt sellesse, et noorte arvamus jõuaks otsustajateni. Olen kogu oma teadliku elu tundnud huvi riigiaparaadi toimimise vastu ning mulle tundub, et noortepoliitika on praegusel eluperioodil minu jaoks üks kütkestavamaid teemasid, millega tegeleda.
5. Iga elatud õnnelik päev on saavutus. Küsimus on aga hoopis isiklikes õnnelikuks saamise kriteeriumites.. aga seda juba ei saa paari lausega selgitada;)
6. ENLi noortepoliitika 2013…ENLis töötab/töötavad Eestis noortepoliitikaga kõige paremini kursis olevad inimesed, kes saavad siendit liikmetelt ning on avatud partneritele. ENL on noortepoliitika valdkonnas kõige usaldusväärsem ja professionaalsem partner valitsuele ja välispratneritele..
7. Kvantiteet või kvaliteet? Aga mõlemad on olulised.
8. Minuga võib ühendust võtta iga päev mõistlikel kellaaegadel ja olen alati nõus õppima ja kuulama teie mõtteid järgmistel teemadel: hariduspoliitika, sotsiaalpoliitika, filosoofia, turumajandus, keskkonnakaitse, haldussuutlikkus, ajalugu, kunst, astronoomia, astroloogia, kvant-ja metafüüsika..

Eriti ootan mõtteid vahetama aga inimesi, kes sooviksid panustada Noorte osaluse ja kaasamise tegevuskavasse:)

Suhtluskanalite prioriteetjärjekord:
Skype: teele.tonismann
58 127 963
teele.tonismann@enl.ee

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Saage tuttavaks – Martin Kirs

Posted by enlblogi &emdash; 1. sept 2011

Ja viimane, kuid kindlasti mitte vähem tähtis – Martin Kirs, meie sponsorlusjuht!

1. Martin Kirs
2. 21
3. Tallinn

4. Minu ideaalse ühiskonna visioon on, et iga noor inimene saaks aru, kuidas ühiskond ja riik toimivad ning oskavad seda ka vajadusel positiivselt mõjutada. Alustada tuleb, aga enda arendamisest. Usun, et läbi ENLi kogemuse ma saan ennast veelgi kodaniku ühiskonnaga siduda ning oma visiooni täitmisesse panustada.
5. Midagi suurt pole veel suutnud saavutada, aga usun, et see aeg on veel ees.
Minu elu jaoks viimased tähtsad “võidud” on riigieelarvelisele kohale õppima saamine, kus konkurs oli 14 inimest ühele kohale ning kindlasti ka ENLi juhatusse saamine.
6. Hetkel sooviksin, et suur segaduste periood läbi saaks ning ENLi meeskond saaks keskenduda jälle konstruktiivse töö tegemisele
7. ENL on tunnustatud organisatsioon oma partneritele ning meeskond on täitnud kõik ootused liikmete ees
8. Olen kindlasti kvaliteedi hindaja
9. Kõikide huvitavate ettepanekutega, mis aitaksid ENLi missiooni ellu viia, võib minu poole pöörduda.
martin [ät] enl.ee – 24/7
tel: 5569 3211 – inimlikul ajal :)

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Saage tuttavaks – Liina Siniveer

Posted by enlblogi &emdash; 1. sept 2011

Teisena tutvustame Teile uut liikmete valdkonna juhti Liina Siniveeri, või õigemini laseme tal end ise tutvustada:

Liina Siniveer (28), elan Hiiumaal Käina vallas. Olen praegu pikemal puhkusel oma erialaselt töölt kohalikus ajalehes ja vabal ajal rassin oma teise erialaga seotult aias. Oma suurimaks saavutuseks hakkan nüüd sügisel valmistuma – veebruaris tahaks tublisti parandada oma Tartu maratoni tulemust.

ENLiga olen teoreetiliselt seotud selle asutamisest peale, sest kuulusin ka siis ühe asutajaorganisatsiooni ridadesse. Lähemalt olen katusorganisatsiooni tegemistega kursis paar aastat ja meeskonnast sain aimu ka eelmisel aastal noortepäeva koordineerides. Nüüd kandideerisin ENLi juhatusse, et sel huvitaval muutuste ajal ise protsessiga kaasas olla ja proovida ka teistele katusorganisatsiooni tegemisi lähemale tuua.

ENLi juhatuse liikmena ongi minu suurim soov, et liikmed oleksid senisest rohkem ENLi meeskonna igapäevatöösse kaasatud, et ideed ja plaanid ja sisend tuleks senisest rohkem liikmetelt. Kõige rohkem tahaks, et iga liikmesorganisatsiooni vähemalt mõni liige ütleks ENList rääkides “meie”.

Oma lühikese ametiaja lõpuks, enne esimest nõukogu, tahaks kaardistada liikmed senisest paremini. Usun, et jõuludeks on ka ENLi meeskond tugevam ja laiemapõhjalisem ning partnerite usalduse kuhjaga ära teeninud.

Sügisesed plaanid on rohkem rõhuga kvaliteedile kui kvantiteedile ehk teisisõnu teeme ära need asjad, mis üheskoos suvekoolis esmatähtsaks seame. Kui edaspidi on vabatahtlikke liikmesorganisatsioonidest rohkem, saab kõik head plaanid ellu viia.

Minuga saab ühendust meilil liina.siniveer [ät] enl.ee, telefonil 5226798, Skype’is või Facebookis.

Liina

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Saage tuttavaks – Aleksandra Kamilova

Posted by enlblogi &emdash; 1. sept 2011

Järgnevad värske juhatuse esimehe Aleksandra (Sandra) Kamilova täiesti vabas vormis vastused eelmises postituses toodud küsimustele:

1. Sandra Kamilova
2. 24
3. Tartu

4. Miks ENL: ENL on minu juhatuses olemise esimese aasta jooksul muutunud väga omaks ja nüüd ma tean kindlalt, kuhu poole peaks meie kalli organisatsiooniga tüürima:)
5. Suurim saavutus: 2011.aasta juunis magistritöö rahvusvaheliste suhte erialal kaitstud A´le:) finally!
6. Suurim soov ENLi juhatuse liikmena: ENL + liikmed = DreamTeam

7. Nägemus ENList sinu ametiaja lõppedes: Kuna minu ametiaeg lõppeb juba novembri lõpus, kui ENLis tuleb juhatuse asemele Nõukogu, siis väga pikaajalisi eesmärke antud küsimuse kontekstis seada ei saa. Kuid siiski – järgmise kolme kuu möödudes näen ma ENLi organisatsioonina, mis toimib mitte ainult oma meeskonna töö tulemusena, vaid ka liikmete koostöö ja nõustamise toel. Ma loodan, et käesoleva aasta lõpuks on kõik uued töötajad oma rollidesse sisse elanud ning toimivad tubli ja tugeva meeskonnana! Ning et järgmisel üldkoosolekul lööksid liikmed oma osalusega kõigi aegade rekordi:)

8. Kvantiteet või kvaliteet: Kõike ja hästi palju! Aga tõsiselt rääkides, siis ENLi kontekstis tuleb keskenduda praeguse seisuga eelkõige kvaliteedile. ENLi tegevuskavasse on kirjutatud väga palju ettevõtmisi, mille kõige jaoks ei ole kahjuks ENLi meeskonnal alati ressursse (ennekõike ajalist), seega mõned tegevused jäävad tegemata ja mõned tegevused jäävad poolikuks. Eesmärgiks on tulevase aasta tegevuskava kriitilise pilguga ümber vaadata ning jätta sisse konkreetsed tegevused, mida ENL on võimeline ellu viima ja mille tulemusi on võimalik liikmetel, partneritel ja avalikkusel ka hinnata.

9. Millal, miks, kuidas ja mis küsimustega Sinuga ühendust võtta: iga kell, telefoni ja maili teel (+37256675362, sandra [ät] enl.ee), seoses ENLi üldiste küsimuste ja välissuhetega.

Cheers,
Sandra

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Kõik on uus septembrikuus!

Posted by enlblogi &emdash; 1. sept 2011

Paljudel noortel üle Eesti algab täna uus kooliaasta. Palju õnne Teile kõigile!

Kuid ka meil on põhjust tähistada – tänasest alustab tööd ENLi uus juhatus. Kaks liiget valiti kevadel üldkoosolekul, üks neist jätkab eelmisest koosseisust.

Siinkohal avaldaks suurt-suurt tänu Pille-Riin Raudsepale, kes vedas ENLi vankrit hoolimata suurest geograafilisest vahest tema ja ENLi kontori vahel. Aitäh sulle!

Kuid nüüd uuest koosseisust. Uus juhatuse esimees on eelmisest koosseisut jätkav juhatuse liige Aleksandra Kamilova, kes hakkab ühtlasi tegelema ENLi välissuhete arendamisega. Talle valiti abiks, toetuseks ja kaaslasteks Liina Siniveer ning Martin Kirs, kes hakkavad edaspidi oma aega panustama vastavalt liikmete valdkonna juhina ning sponsorlusjuhina.

Et uued juhatuse liikmed ei oleks vaid nimed protokollis, siis järgnevad postitused keskenduvad just neile kui inimesetele ning ENLi juhatuse liikmetele. Nimelt saatsime neile küsimused, millele igaüks omal moel vastas. Küsimused allpool:

1. Nimi
2. Vanus
3. Elukoht
4. Miks ENL?
5. Senine suurim saavutus elus
6. Suurim soov ENL’i juhatuse liikmena
7. Nägemus ENL’ist sinu ametiaja lõppedes
8. Kvaniteet või kvaliteet
9. Millal, miks, kuidas ja mis küsimustega Sinuga ühendust võtta

Vastused neile küsimustele õige pea!

Posted in Uncategorized | Sildistatud: , | Leave a Comment »

Maailm on suurem kui Lasnamäe

Posted by enlblogi &emdash; 18. märts 2011

Gruusia kodanikuaktivistid Tallinnas ENLi korraldatud näidismeeleavaldusel. Foto: Gert Nõgu.

“Mu maailm on Lasnamäe, Punane tänav, käed taskus seal lonkisin ringi ka täna…” Nii laulis omal ajal punkbänd Kurjam ja tabas kümnesse. Pole midagi imelikku selles, et suurema osa ajast piirdubki meie maailm väikese kolmnurgaga, mille ühes otsas on kodu, teises kool ja kolmandas trenn, huviring või häng kaubanduskeskuses. Kui aga naabrimees lendab ühel heal päeval Afganistani missioonile või koolivaheajal jääb puhkusereisile sõitmata, sest Kairo tänavad on täis miljoneid protestivaid inimesi, saab maailm korraga hoopis laiemad mõõtmed,” kirjutab Avatud Eesti Fondi noorteprojektide koordinaator Maarja Toots.

Seepärast peaksime Riigikogu valimiste eel oma otsust tehes mõtlema kõige muu kõrval ka sellele, mis toimub väljaspool meie tänavat ja linnajagu ning kuidas Eesti selles laias ja ettearvamatus maailmas toimetama peaks. Ehk teisisõnu – milline peaks olema meie välispoliitika?

Mida arvavad erakonnad Eeti rollist välispoliitikas?

Vaatame korraks valimisprogramme, et teada saada, mida erakonnad sellest arvavad. Nagu paljud asjatundjad on märkinud, on ideed seekord üpris sarnased – kõigi suuremate parteide jaoks on ühtviisi oluline Eesti aktiivne osalemine Euroopa Liidus, NATOs ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, koostöö Venemaaga, suhete arendamine Põhjamaade ja Balti riikidega, Eesti ettevõtete toetamine maailmas, tugevamate sidemete loomine Hiina, India, Lähis-Ida ja Lõuna-Ameerikaga.

Kõik need eesmärgid on kahtlemata tähtsad. Kuid millised konkreetsed tegevused aitaksid neid eesmärke saavutada? Sellele küsimusele on juba tunduvalt raskem vastust leida, sest valimisprogrammides seda kuigi selgelt kirjas ei ole. Ühelt poolt võib erakondadele ju andeks anda, sest ega kõike ei jõuagi kirja panna ja kõike ei jõua lugeda ka. Aga veidi põhjalikumad seisukohad ei teeks kindlasti halba, sest muidu taipab nutikam valija kohe, et ega erakonnad ise ka päris täpselt ei tea, kuidas nende eesmärkideni jõuda.

Parteide prioriteedid välispoliitikas – kas liiga sarnased?

Hoolikamal lugemisel selgub siiski, et vaatamata suurtele sarnasustele on ka väikesi erinevusi. Kui üksikkandidaadid ja väiksemad erakonnad kõrvale jätta, siis suurematest parteidest eristuvad näiteks Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond sellega, et rõhutavad viisavabaduse tähtsust just Euroopa Liidu idanaabrite ja Venemaaga. Samal ajal toetavad Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid üksmeelselt Euroopa Liidu laienemist, peavad tähtsaks inimõiguste edendamist maailmas ning tõstavad esile ka Eesti rolli pikka aega kestnud ehk “külmutatud” konfliktide lahendamisel maailmas. Sellised konfliktipiirkonnad on näiteks Transnistria, mis asub Moldova ja Ukraina piiril, või meist veidi kaugemal Lõuna-Osseetia, mida peavad enda omaks nii Gruusia kui Venemaa.

Samas ei ole Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide välispoliitika programmid sugugi ühesugused. Näiteks mainib Reformierakond suhteid Venemaaga vaid riivamisi, samal ajal kui Sotsiaaldemokraadid rõhutavad esimese punktina, et Eesti ja Venemaa peaksid kiiresti ratifitseerima omavahelise piirilepingu, nii nagu see 2005. aastal kirja pandi.

Kuna Reformierakond on praeguse välisministri partei, on üsna arusaadav, et erakond soovib jätkata uute välisesinduste rajamist üle maailma. Siin vastandub talle aga tugevalt Rahvaliit, kes leiab, et kulutusi Eesti esindustele ja saatkondadele tuleks hoopis vähendada ning võimalusel osaleda ühisesindustes Põhjamaadega.
IRL seevastu kirjeldab teistest põhjalikumalt oma nägemust, kuidas õppida paremini tundma Hiinat, Indiat ja teisi kaugemaid piirkondi, mis Eesti jaoks järjest olulisemaks muutuvad. Selleks tuleb IRL-i arvates õppida nende riikide keeli, saata eestlasi neisse riikidesse praktikale ja arendada koostööd ülikoolidega. Samuti rõhutab IRL, et Eesti kui vaba rahva kohus on toetada ka kõigi teiste rahvaste vabaduspüüdlusi. Keskerakond jällegi peab kõige tähtsamaks Eesti majandushuve.
Üsna ootuspäraselt keskendub Roheliste välispoliitika programm kliima- ja keskkonnateemadele, millest teised erakonnad kuigi pikalt juttu ei tee. Ühe huvitava mõttena soovivad Rohelised luua Välisministeeriumi eraldi polaaralade büroo, mis tegeleks rahvusvahelise koostööga Arktikas ja Antarktikas.

Kas EL-i idanaabritega peaks kehtestama viisavabaduse?

Need siin on vaid mõned üksikud näited, aga paar järeldust saame juba teha. Esiteks, laias plaanis on erakondade nägemus välispoliitikast üsna sarnane ja puhtalt välispoliitika põhjal kedagi eelistada on raske, kui mitte võimatu. Teiseks, kui välispoliitika sinu kui (vari)valija jaoks siiski tähtis on, tuleb valimisprogramme vägagi detailselt uurida ning mõelda näiteks niisugustele küsimustele: Kas Eesti peaks välissuhtluses lähtuma rohkem huvidest või väärtustest? Kas tähtis on Euroopa Liidu laienemine või hoopis viisavabadus EL-i idanaabritega? Mida teha Eesti-Vene piirilepinguga? Kui olulised on soojad suhted USA-ga? Milline roll on välispoliitikas keskkonnahoiul?

See aga pole veel kõik. Kui tahad olla eriti tark ja teadlik valija, on mõistlik vaadata ka seda, mida erakonnad on varem teinud ja kui hoolikalt nad on võimul olles oma lubadusi ellu viinud. Ja lõpuks – välispoliitika on ju vaid üks kümnetest erinevatest valdkondadest, millega Riigikogu ja valitsus tegelema peavad ja mis meie elu mõjutavad. Sest mis kasu oleks meil läbimõeldud välispoliitikast, kui puudub nägemus, kuidas korraldada Eesti hariduspoliitikat või majanduselu? Ja teistpidi – mis tolku oleks tipptasemel haridusest ja suurepärasest majandusest, kui me isegi ei ürita maailmas oma eesmärkide eest seista?

Nii nagu on omavahel seotud kõik poliitikavaldkonnad, on seotud kõik maailma riigid. Telepilt, internet või telefonikõne sõbrale viib meid Lasnamäe kodust sekunditega Kairosse Tahriri väljakule, Kabuli või New Yorki. Just seepärast on nii praegustel kui tulevastel valijatel kasulik endale selgeks teha, kuhu Eesti selles maailmas paigutub ja millist välispoliitikat me nendelt ootame, kes meie riiki järgmised neli aastat juhivad.

Kirjutas: Maarja Toots
Avatud Eesti Fondi noorteprojektide koordinaator

Arvamus ilmus varivalimiste projekti raames ERR Uudisteportaali valimiste lehel: http://valimised.err.ee/index.php?Leht=Varivalimised&Id=224208, aga kuna meie arvates on tegemist väga asjaliku arvamusega, siis sobib see avaldamiseks meie blogis ka pärast valimiste lõppu, sest maailm on endiselt suurem kui Lasnamäe. :)

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Aussie*-ekspert Martti: Lisaks mikihiiremaale on õppida ka kängurumaalt

Posted by enlblogi &emdash; 24. jaan 2011

Eesti Noorteühenduste Liidu noortepoliitika spetsialist Martti (Martinson, kes veel ei tea;) on tulihingeline Austraalia fänn, kes kängurumaal elanud ja mitmeid kordi sinna ka pikemaid visiite teinud. Martti arvab, et lisaks naaberriikidele ja USA-le on üht-teist kõrva taha panna ka Austraaliast.

Kuulus Bondi rand Austraalias

Kuulus Bondi rand Austraalias


Kõik me teame Austraalia kohta, et seal elab suuruselt viies eestlaste kogukond väljaspool Eestit ning et noored eestimaalased jooksevad sinna viimasel ajal tormi. Oleme lugenud raamatuid, artikleid või vaadanud telesaadet eestlaste seiklustest rohelisel mandril. Aga kui palju me tegelikult teame, mida sellel riigil meile pakkuda on? Kui räägime Eesti eeskujudest riikide osas, siis vaatame enamjaolt ikka ainult Soome poole, kiitleme edu saavutamisega Läti ja Leedu ees, näpuga näitame Venemaa peale ning õpetame grusiine. Loomulikult kõlbab poliitikas ka võrdlus mõne teise Euroopa liidu riigiga. Eriti uhked oleme aga siis, kui meid tunnustab millegi eest meie suur iidol USA. Mis siis sellest, et USA asub kaugel Atlandi ookeani taga ning meie kultuuriruumiga neil just liiga palju ühist ei ole. USA-lembus ning Ameerikale suunatud pilgud on meie poliitikat saatnud taasiseseisvumisest saati ning kohe päris kindlasti vaatame superriigi suunas ka edaspidi.

Miks ei ole Balti riikidel Austraalias saatkonda?

Aga kui juba ookeani taha minna, siis võiksime vahelduseks suunduda mõned lennutunnid kaugemalegi ja mitte põhjapoolkerale, vaid hoopis lõunasse. Austraalia näol on tegemist riigiga, millelt on palju saada mitte ainult ränduritel, kes sinna õnne otsima lähevad, vaid ka meie riigil ja erinevatel rahvustel, kes siin elavad, tervikuna. Alustuseks võiksime muidugi endale tunnistada, et fakt, et Austraalia sõjaline võimekus jääb alla USA-le, ei tähenda, et see pindalalt maailma suuruselt kuues ja üha kasvava (eestlaste) populatsiooniga riik ei saaks meie jaoks kindlasti olla samasugune partner ja iidol, nagu seda on olnud Ameerika Ühendriigid. Saab küll. Selle eelduseks on aga eelkõige meiepoolne soov Austraaliaga suhteid arendada. On natukene imelik, et kõikidest Euroopa liidu riikidest ei ole Austraalias saatkonda vaid Luksemburgil ja Baltimaadel. Saatkond Canberras aitaks meil luua paremaid sidemeid lisaks Austraaliale endale ka Uus-Meremaa, Indoneesia, Malaisiaga, aga ka teiste piirkonnas olevate suuremate ning väiksemate maadega.

Eestil on võimalus läbi saatkonna rajamise olla ka Balti riikide esindajaks rohelisel mandril ning seeläbi lõigata sellest jällegi kasu just Eestile. Eesti saatkonna puudumine niivõrd suure eestlaste kogukonnaga riigis on pretsedentitu — Eesti omab välisesindusi riikides, kus eestlaste populatsioon on oluliselt väiksem kui Austraalias või isegi Uus-Meremaal. Kurioosne on ka tõik, et peaaegu kõikidel mandritel asuvad väärikad riigid on valdavas enamuses Austraalias saatkonnaga esindatud.

Miks mitte tuua Oprah Winfrey Eestisse?

Aga milleks seda suhete loomist ja saatkonda üldse vaja on? Eks ikka eelkõige selleks, et võtta austraallastelt üle edulood nendes valdkondades, milles see kultuuriliste ja ajalooliste eripärade puudumise tõttu võimalik on, näidata, et riik on olemas ka nende ligikaudu 9000 eestlase jaoks, kes seal riigis elavad ning lõigata kasu austraallaste erakordsest suurest maksevõimest, mida soodustab Austraalia dollari tugev positsioon valuutaturgudel. Turism on midagi, milles austraallased on olnud palju edukamad kui meie. Just turismimajanduse valdkonnas võiks Eesti ettevõtted saata oma töötajad Austraaliasse õppima. Miks ei tulnud meie selle peale, et kasutada Euroopa liidu struktuurifondide ja ettevõtete raha selleks, et tuua Eestisse Oprah Winfrey või mõni teine ameeriklaste iidol ning seeläbi viia Eesti 308 miljonilise elanikkonnaga superriigi elanike teadvusesse? Miks me reklaamime Eestit turismisihtkohana heal juhul naabermaades, aga ei mõtle selle peale, et investeering sellistele turgudele, mis pole meist eelnevalt kuulnud, mille elanikud on maksujõulised ning mille jaoks sõna “Eesti” kõlab juba iseenesest eksootikana, võib ennast tulevikus järjepideva töö tulemusel rohkem ära tasuda kui reklaamid Peterburi tänavatel? Loodust ja ajalugu me kusagilt mujalt importida ei saa, seega peame leppima sellega, mis meil on. Aga teiste riikide poliitikaid analüüsida ja neid kas täielikult või osaliselt mingis valdkonnas üle võtta saame me küll.

Austraalias tegeletakse aktiivselt noortepoliitikaga

Noortepoliitika on üks Austraalia jõuliselt arenenud valdkondadest. Austraalia keskvalitsuses ning ka mitmetes osariigivalitsustes ei ole mitte ainult eraldi noorteministri portfell, vaid olemas on lisaks meilegi tuttavatele noorteliitudele eraldi seadus, mis sätestab noortenõukogu õigused ning nende arvamusega arvestamise alused.

Äsja valmis ka uuring Austraalia noorte eluolust ning nende ees seisnevatest peamistest probleemidest ja väljakutsetest, mille alusel sündis Austraalia rahvuslik noortestrateegia. Kõik see, mida meie alles katsetame, mille üle vaidleme, on meiega väga sarnaseid väärtusi jagavas riigis juba ära proovitud ja vajaks vaid tutvumist ning järele tegemist. Seda, et noored on riigi ja rahvuse tulevik, teavad ka Austraalia (vähemasti osariikide) valitsused, kellel on tavaks koostada eraldi plaan oma valitsemisperioodiks, kus kirjeldatakse ära kõik tegevused ja poliitikad, mis puudutavad noori austraallasi. Võrdseid palku ja puuviljakorjamistöid me pakkuda ei suuda, kuid pikemas perspektiivis on selge, et majanduse paranedes oleme me taaskord silmitsi mitte massilise tööpuudusega, vaid tööjõupuudusega.

Miks mitte kasutada Austraalia Working Holiday -viisaskeemi, mille abil enamik noori Austraaliasse ja Uus-Meremaale reisivad, ka kolmandatest riikidest pärit noorte aastaks siia tööle toomiseks? Tegema töid, mida teeksid moldaavlased, hiinlased, armeenlased jt meelsamini kui eestimaalased, kui neil oleks selleks lihtsam võimalus, kui üldises korras tööluba taotleda.

Ka välistudengeid on Eestis liiga vähe

Välistudengite arv Eestis on viimastel aastatel küll kasvanud, aga 1315 välistudengit ligi 69 000 tudengist terve Eesti peale ei ole kindlasti see arv, mille puhul me saaks öelda, et Eesti on välistudengitele atraktiivne.

Samas ei ole päris õige ka fokuseeritus pelgalt ülikoolidele. Kui palju saavad meie kutsekoolid teha reklaami välisturgudel? Kui palju on meil näiteks välisõppureid keeltekoolides ja täiendkoolituses? Miks ei võiks olla Eesti koht, kuhu tullakse muuhulgas ka oma inglise, vene, prantsuse või mõne muu keele oskust lihvima, kuna siin on selleks loodud sobivad tingimused? Eks paratamatu on see, et välisõppureid tuleb rohkem ka siis, kui üldine tung riiki elama tulla on suur, nagu ka Austraalia puhul. Aga tuleb aru saada ka sellest, et see sektor ei elatu Austraalias pelgalt immigrantidest, vaid oma kvaliteetsest ja paindlikust õppest. Ka meie võiksime juba praegu tunda nii mõnegi eriala/teaduskonna/kutsekooli puhul uhkust selle populaarsuse üle välisõppurite seas, kui me vaid oskaksime ennast paremini reklaamida. Käsikäes reklaamiga peab käima ka lihtsustatud korras viisa saamise võimalused õppuritele.

Miinuseks liigne bprokraatia ja riigi ahistav kohalolek kõikjal

On ka asju, mida Austraalialt ei tasu üle võtta — üks nendest on kindlasti lõputuna näiv bürokraatia ja kohati ahistavana tunduv riigi kohalolek kõikjal. Aga ju siis ei saa lihtsalt teisiti riigis, mida ei valluta vaid eestlased, vaid ka kõik ülejäänud maailma rahvused nii reisilennukitega, kruiisilaevadega kui ka ebaseaduslike veesõidukitega, riskides niimoodi iga päev oma eluga. Loomulikult peaksid heade liitlaste vahelised suhted olema kahepoolselt kasulikud — nii näiteks võiks saata meie ID-kaardi ja e-teenuste mehed-naised ning mobiilsete teenuste väljamõtlejad otsejoones austraallasi harima. E-teenused on muide valdkond, mille puhul on üksteiselt õppida mõlemal osapoolel — nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis eksisteerib valdkondi, kus Austraalia on e-teenuste kasutamise poole pealt Eestist ees (ja muidugi ka vastupidi). Samamoodi võiks Austraalia olla oodatud liituma meie küberkaitsekeskusega, suunata oma eksporti senisest enam Balti turgudele ning miks mitte avama ise saatkonna Tallinnas ja samamoodi ka Põhjamaade ja Ida-Euroopa (mille hulka Eesti ei kuulu!) ainukese kord nädalas opereeriva otselennuliini Sydneysse!

Mõtlemisainet kui palju, tegutsemisruumi veel rohkemgi. Jääb vaid loota, et Austraalia peaminister kunagi ka siia tuleb ning ise veendub selles, kui truu sõber meiesugune riik oskab olla. Ja et me suudame seda olla ka ühele meist kaugel asuvale riigile, mille sõjaline võimekus ei olegi võrreldav USAga.

Viimastel aastatel on Eesti poliitikute poolt Austraaliasse toimunud kaks olulisemat visiiti — 2008. aastal Riigikogu delegatsioon riigikogu esimees Ene Ergma juhtimisel ning 2009. aastal välisminister Urmas Paeti visiit Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Vabariigi president näiteks ei ole kunagi seda riiki ametlikult külastanud, peaminister tegi seda viimati üksteist aastat tagasi. Edasiminekuks võib toimunudki visiite pidada, kuid kõrgetasemeliste visiitide nappus mõlemal suunal võrreldes näiteks USA, aga miks mitte ka Kanadaga, kõneleb sellest, et Eesti välispoliitikas ei ole seni otsitud väljundit selle piirkonna suunas.

Meie noored ja vanemad kodanikud on siinkohal poliitikutest ja ametkondadest suure sammu võrra ees — nemad on aru saanud sellest, mida sellel riigil pakkuda on. Viimane aeg on sellest aru saada ka valitsejatel.

* Aussie – austraalia slängis viide austraalastele (Australians – Aussie).

Kirjutas: Martti
Pealkirjastas ja aussiestas: Meelika
Arvamus ilmus 22. jaanuaril 2011 Delfi arvamusrubriigis pealkirjaga: “Martti Martinson: Mida pakud Eestile, Austraalia?”.

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Kuidas ENL pidas võitlust noorte ühinemisvabaduse nimel

Posted by enlblogi &emdash; 21. jaan 2011

Nagu ikka aegajalt juhtub, siis on meie toredad liikmed need, kes initsieerivad mingeid probleeme, millega tegelemise ENL oma pühaks kohuseks võtab.

Nii juhtus ka 2010. aasta maikuus, kus ühel liikmekohtumisel kerkis esile probleem alaealiste isikute MTÜ liikmeks vastuvõtmise teemal. Noorteühendused teatavasti tegutsevad suures osas MTÜ-dena ning seega laienevad neile ka kõik nõuded, mis teistelegi MTÜ-dele.

Karmid nõuded – noor taotlegu kohtuluba, et MTÜ-s pärjapunumisega tegeleda

Probleem iseenesest seisnes selles, et nii ENLil kui ka ühendustel puudus kindel teave selle kohta, millised piirangud seab kehtiv õigus alaealiste isikute MTÜ-dega ühinemisele. Selleks, et saada asjasse selgus, pöördusime selgitustaotlusega Justiitsministeeriumi poole. Vastus laekus kenasti juuni teisel poolel ning Justiitsministeeriumi hinnangul kohustas tol hetkel kehtiv õigus alla 18aastaste isikute liikmeks astumise korral omama vanema või eestkostja luba ehk teisisõnu ilma vanema loata pole lubatud ühegi ühinguga ühineda. Kuna tegemist oli natukene šokeeriva avastusega, siis korjas Justiitsministeeriumi dokumendiregistrist selle vastuse üles ka Eesti Päevaleht, kes tegi sellest loo.

Kas noorteühenduste arvamus on oluline?

Nii, küsisime siis suvel kahel korral arvamust suurelt seltskonnalt. Mida arvavad olukorrast noorteühendused ise, kes igapäevaselt puutuvad kokku oma töös alaealiste liikmetega? Oma seisukoha edastas natukene vähem kui pool ENLi liikmeskonnast ja selgus, et alaealiste liikmetega puututakse kokku päris palju – tervelt kolmel neljandikul organisatsioonidest on liikmeskonnas ka nooremaid kui 18aastasi inimesi.

Noorteorganisatsiooni ja kiriku kogudusega liitumine olgu võrdne!

Kujundasime siis oma ettepanekud seaduse muutmiseks ning edastasime need ministeeriumile. Ettepaneku sisu lihtne – tehkem noorteühingutega liitumine kirikute ja kogudustega liitumisega sarnaseks ehk võimaldada vähemalt 15aastastel noortel ilma vanema nõusolekuta astuda KÕIKIDE MTÜ-de liikmeiks. On ju Eesti liitunud ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, mis just kui soosib laste koondumist ühingutesse. Aga kuidas sa ühined, kui ema ei luba, sest peab mõnda orgnisatsiooni imelikuks või arvab, et lapse töö ei ole kodutuid loomi päästa või orienteerumas ja sõlmi tegemas käia?

Pikk vaikus ministeeriumi poolt

Aeg läks edasi ja vastust me esialgu ei saanudki. Üllatuslikult saadeti meile aga varsti arvamuse avaldamiseks ministeeriumist üks eelnõu. See, mis edasi sai, oli juba omaette ooper.

Kas te, kallid inimesed, kujutate ette, et Justiitsministeerium avastas meie järelpärimise peale, et nad olid valmis teinud seaduse, mis alates 01.07.2010 keelas alaealistel MTÜdega liituda ainult vanema loal, vaid kohustas neid luba küsima lausa kohtult? Sõnatud olime ka meie ENLis, kes me koos Eesti Lastekaitse Liidu ja Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liiduga saatsime Justiitsministeeriumile ka vastava ametliku arvamuse.

Raske on ette kujutada laste õiguste räigemat piiramist, kui nende suunamist kohtusse juhul, kui nad tahavad näiteks skautideks või gaidideks hakata. Eestis selline seadus veel praegugi viimaseid päevi kehtib. Seekord inistsieerisime juba ise Justiitsministeeriumi mõjutamiseks Eesti Päevalehe artikli, sest sellist jaburdust ei olnud me veel enne näinud.

Ministeerium eiras sihtgrupi ja asjaosaliste ettepanekuid

Justiitsministeerium avastas nimetatud seaduseapsu aga juhuslikult – kui meie poleks nende poole pöördunud, siis kes teab kui kaua oleks läinud, enne kui keegi oleks avastanud, et Eestis laste ühinemisvabaduse piiramisega leiba teenitakse.

Vabandan ette, et lugu väga mahlakas ei ole, aga eesmärk ongi jäädvustada konkreetne juhtum annaalidesse, et ka tulevad põlved saaksid teada, mis toimus.

Kuna ENLi ettepanekuid Justiitsministeeriumis ei arvestatud, pöördusime loomulikult ka Riigikogu õiguskomisjoni poole, kuhu ministeeriumi poolt algatatud eelnõu, mis kaotaks ära kohtu loa nõude ja taastaks vanema nõusoleku vajalikkuse, suunati.

Kaitseme demokraatia ja kõigi võimalike ning võimatute ohtude eest?

Arutelu komisjoni menetluse raames algas tegelikult juba komisjoni istungile eelnenud päeva hommikul Terevisioonis, kus tuli välja kodanikuühenduste ja mõne ametkonna tegevuspõhimõtete põhimõtteline erinevus – kodanikuühendused on kahe jalaga maa peal ja teevad ettepanekuid, mis lähtuvad tegelikust olukorrast, samal ajal kui ministeerium üritab kaitsta lapsi kõikide ohtude eest, mis lapsi varitseda võivad.

Mis siis sellest, et ühtegi näidet tegelikust elust neil tuua pole, reaalset ohtugi ei hinnata kõrgeks, aga teoreetiline võimalus, et näiteks noored ennast MTÜdega liitudes võlgadesse tõmmata võivad, ju eksisteerib.

Ka alaealise McDonald’sist ostetud burgeri tasumise saab vaidlustada

Arutelu õiguskomisjonis oli ülimalt tuline – teist sellist arutelu meenutades tuleb meelde vaid seksiea arutelu tolles samas komisjonis aasta varem. Tulemus ei olnud ei liha ega kala ehk siis näiliselt siiski ENL saavutas meedia ja pideva lobistamise teel ikkagi osalise võidu – alaealiste MTÜ-dega liitumine muutus lihtsamaks vähemalt 15aastastele noortele, kes alates veebruarist enam vanema luba noorteühingusse astumisel esitama ei pea, kuid samas piirab seadus ikkagi noorte õigust ise lõplikult otsustada, kuhu nad kuuluda tahavad ja kuhu mitte.

Olgu ilmekaks näiteks siinkohal toodud komisjoni istungil saadud uus teadmine, et ka noorema kui 18aastase isiku poolt McDonaldsi burgeriost ei ole õiguslikult kehtiv, kui vanem selleks luba pole andnud ning vanemal on kõik õigused hiljem see raha, mida tema laps burksi ostmisele kulutas, tagasi nõuda. Ainult sellel põhjusel, et sellel ostu-müügi tehingul ei olnud vanema heakskiitu. Võib-olla on seegi järgmine meediateema ning keelatakse ära poest ja restoranis kaupade ostmine noorematele, kui 18aastastele?

Õppetund – ei tasu eeldada, et ametnikud laste õigusi austavad ja ainult halvad vanemad on need, kes neile kere peale andes neid õigusi rikuvad. Ka ametnikkonnas on tegelasi, kes  arvavad, et lapsi tuleks hoida kookonis ning sealt mitte välja lasta enne 18ndat sünnipäeva. Kui, siis ainult kohtu loal.

Kirjutas: Martti

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

 
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.