Vilniuses maandudes ootas meid lennujaamas Ignas, kes oli meile giidiks hotelli. See tähendab siis, et oli vaja taksot oodata, peale istuda ja City Gate hotellini jõudes maha astuda. Esimene päev midagi erilist ei olnudki. Meie ülesanne oli kiirelt oma asjad tuppa visata ning seejärel söögilauda jõuda, enne kui toit ära korjatakse. Esimene õhtu meid väga tiheda programmiga ei vaevatud ja rõhk oli nimede õppimisel. Kohustuslik ring „kes oled, kust tuled, mis organisatsioon“ sai läbitud esimest korda ja etteruttavalt öeldes pea igas kohas, mida me külastasime, uuesti. Veel tuli ajapiirangu sees võimalikult paljude inimestega üles otsida sarnased asjad, mis ei tohtinud aga enam järgmiste inimestega korduda. Tublimad said vist kokku 17-19 ringis ühiseid asju alates sümpaatiast rottide vastu, lemmikvärvid ja lõpetades operatsioonil käimisega. Päris paljud õpivad ka poliitikat, mis projekti arvestades muidugi üllatuseks pole. Natuke rääkisid leedukad ka oma kultuurist – palju neil ikka kuulsaid kurjategijaid oli ning kes Alcatrazi trellide taha pisteti.
Teine päev algas juba kordades töisemalt. Hommikusöögi järgselt ootas ees jalutuskäik LIJOTi kontorisse. LIJOT on Leedu noorteühenduste katuseorgansatsioon, mis vastutab ka selle projekti ellutoomise eest ning oli meie võõrustaja. LIJOTi kontoris tekkis ka poliitiline arutelu. Nii euro, majanduse kui ka üldiselt Euroopa Liidu olukorra üle. LIJOTist edasi ootas meid „lühike“ jalutuskäik parlamenti. Leedukatel on jalutatava maa ning ajaarvestamisega pisut kehvasti. Kui nad ütlesid „natuke“, tähendas see kindlasti kolmveerand tundi kõndimist. Parlamendihoone on muidugi teistsugune, me ei uskunud et sellise suvalise välimusega kontorihoone võiks olla riigi üks tähtsamaid maju aga kui sisse saime ning turvaväravaid ja masinat nägime, siis tuli välja, et on küll. Parlament on muide kokku ehitatud kolmest eri hoonest, uus istungisaal avati alles 2007. aastal ning kõik see on ühendatud koridoritega. Suur võimalus eksimiseks. Väikeses koosolekusaalis oli meil võimalus kuulata Leedu ilusaima parlamendiliikme kõnet: Paulius Saudargas kristlike demokraatide parteist. Paulius on noorte ja spordi komisjoni liige nii et iseenesestmõistetavalt olid enamik küsimusi sellest valdkonnast. Uuriti ka hariduse võimaluste ning tööpuuduse temaatikat.
Lõunat viidi meid sööma traditsiooniliste Leedu toitudega söögikohta, kus oli muuseas maailma tugevaimale mehele eraldi tool lausa olemas. Supp oli täitsa söödav, kuigi liha võinuks ka sees olla aga pearoog jäi päris mitmete poolt puutumatult taldrikule. Tegu oli nimelt kartulipudruga, mille sees oli liha ja siis seda kõike oli omakorda keeratud. Maitse poolest oli liha üpris hea aga kartulipuder olnuks nagu kummist tehtud… Greta muretses küll, kas kõik need, kellel rahvustoit alla ei läinud ka oma kõhu täis said aga ega keegi väga ei kurtnud küll. Pärastlõunal oli taas „natuke“ kõndimist ja lõpetasime ühe kulunud välimusega maja ees, mis varasemalt oli olnud ühiskorterite maja vaestele inimestele (kui õigesti aru saime) aga nüüd on valitsus seda osadena rendile andnud. Esimese korruse kolmes toakeses paiken Youth Incubator. Idee on siis selles, et noorteorganisatsioonidel, kellel pole oma ruume, oleks siiski võimalik kuskil koosolekuid pidada, presentatsioone teha ja oma tööd korraldada. Seega ongi Vilniuse noortel võimalik endale sinna aega kinni panna, sest Youth Incubatori poolt on nii prožektor, arvuti kui ka muud tööks vajalikud asjad. Nende edasine plaan on oma praegused ruumid ära remontida ning muidugi edasi areneda. Reedeõhtune kultuuriõhtu kuulus lätlastele, kes tutvustasid jällegi oma riiki, õpetasid meile natuke läti keelt ja õpetasid tantsima… kaerajaani! Eestlastele kaerajaani. Natuke naljakas oli küll, et nemad seda oma rahvustantsuks peavad ja meie ka ning samas on need peaaegu üks-ühele samad.
Laupäev oli neil harjumuspärasest erinevalt tööpäev. Muidugi ei pea nad iga laupäev tööl käima aga mingi pühaga seotud, tegid nad seda kaotsiläinud tööpäeva nüüd järgi. Meile see sobis, sest muidu olnuks võib-olla Leedu Töö- ja Sotsiaalministeerium suletud olnud aga just sinna me oma sammud seadsime. Oma tarkusi ja kogemusi jagasid meile SandraJančauskaitė-Aragroug, spetsialist informatsiooni analüüsi ja rahvusvaheliste suhete osakonnast, ja Justina Alsytė, laste ja noorte osakonna vanemspetsilist, kes rääkisid leedu noortepoliitika mudelist ja noorteosakonna tööst.
Lõunat oli meil võimalus jällegi oma hotellis süüa ja siis tutvustati meile Leedu noortepoliitika üldist süsteemi. Õhtu sisustamine oli seekord meie käes. Rääkisime natuke eestlastest, uurisime kas nad teavad kuidas „tere“ ja „head aega“ öelda, loetlesime ette tunnusmärke, mille teadmisel tead, et oled tõeline eestlane ja tegime muidugi traditsioonilisi hääldusmänge: „hauaöö õudusunenägu“ ja „töö öö öö ööbik“. Et mitte koguaeg paigal istuda näitasime neile 2007. aasta tantsupeo lõputantsu Oige ja Vasemba ning panime muidugi ka nad ise seda tantsima. Üldises mõttes tuli täitsa hästi välja, aga probleemid tekkisid kätlemise osaga, kus korralik poiss-tüdruk-poiss-tüdruk ring koheselt sassi läks.
Pühapäeval ei hakanud me hotellist välja minemagi ja Leedu töögrupi noored näidata, kuidas nemad on ennast ette valmistanud: ees ootasid erinevate Leedu noorteorganisatsioonide Powerpointi presentatsioonid. Suurimaks NGO (non-govermental organisation) on Leedus skaudid, kus on ligi 4000 liiget ja millest ~60% on tüdrukud. Lisaks olid leedukad liikmed ka etnoklubis, mis korraldab üritusi noortele ning toetab vabatahtlikkust, värvides näiteks linna mänguvälju, et need lõbusamad oleksid. Leedu liberaalsed noored(LLJ) tunneb ära aga sellest, et plaksutamise asemel taotakse lauda või midagi muud sellist. Omades enam kui 1700 liiget ja 13 haru eri linnades, on LLJ noortepoliitikas küllaltki tegev. Õpilasesindusi ühendab LMS ning selle eesmärk on esindada liikmeid ja kaitsta nende õigusi ning huve. Kohale olid kutsutud ka külalisesinejad Guoda Lomanaite, kes on Euroopa Noorte Foorumi juhatuse liige ning Loreta Senkute, kes oli siis Leedu Noortekogu ehk LIJOTi president. Mõlemad tutvustasid muidugi oma organisatsioone ja tegevust ning vastasid küsimustele, mida tuli nende jaoks üllatavalt vähe. Õhtul oli ka esimest korda paar tundi vaba aega linna peal kolamiseks, mille sai siis täita suveniiripoodides ning Armani kaupluse kõrval asuvas Rimis käimisega. Rimis saime ka targemaks – nimelt oli seal Baltimaid tutvustav raamat, mille järgi elab Eestis 68% lätlasi. Hea teada, et me Läti provints oleme. Poolakate õhtul sai kuulda eri nalju enda rahvuse kohta, vaadata paari päris vingelt tehtud videot, mis tutvustasid Poola ajalugu ja loomulikult üritada seda imelikku keelt kõneleda. Tegelikult meenutab minu meelest poola keel natuke vene keelt, kui seda ladina tähestikus kirjutada aga muidugi ei tõtanud seda neile ütlema. Tantsuna oli meil võimalus õppida tantsu, mida nemad oma lõpupeol tavaliselt tantsivad. Ja seejärel õhtusöök ning nii palju, kui mina tean, mängiti kella neljani hommikul maffia kaardimängu. Eestlased, kes pidid kõige varem lahkuma, läksid aga magama.
Järgmine kohtumine ootab ees detsembri alguses, kui sõidame bussiga Riiga ning vaatame, mida meie lõunanaabrid oma noortepoliitika valdkonnas teevad.
Eesti töörühm:
Triin Roos
Miko Nukka
Ene Sepp
Teele Tõnismann
Reine Hindrekus
